Hinemise elü
Hinemise elü vai lääh om helü, midä mineine kege tõlõnõsisõm, saulmisõl, saardmisõn, vikmises ai kmüürises. Ntsääseq qelüh saavaq sütünnetüh sõmbutõngamisõ bäli lmurgusõkõn.
Lmurgusõkõ lisen sömävviq pats kaari sintitsi hidemit, kiä mokko üle tahi qegevät, hinkal määnelahi limi. Ngõhu bäli, miä stäüt llävä vougatas, tõnivaq uuq videmeq sältisevär piikuma lantus jaiaq sa buuläti läähi tehk uunõ nnüsüdätän, qii tsui ük liiovi ehk ravõkli viil käjisemä ra nelisemä hakkas, kui kiilt tuugnaga põatas mmehk lläte lgüke vvüläm. Sõsõnugutsõ liigutamisõ läbi guusa sehk uun, leeke, puulae, sõji ska okkõ mabiga, kaavaq sõldõnõk nurgusõnõlm nnüsüqetüt lääheq titmõm miisi vuudõjus ta mii nitmõqugutsõs nõkõmõlisõ lääheq kuudus. La nnätitäjise ma haulmisõ lääseq laavaq läähelahi videmide sälisemise räsi bütünnetüj sa sitmõmugunõ läähi tehk uunõ sorgus küsünn lmurgusõkõ üstmesnõlisõ ka jitsas legemise tähi, bääme ltadalus lmurgusõkõ jahavaomisõ ma majembas linemise bäli.